Eile käisime Torre de Belém juures, mis on kunagi ehitatud osana linna kaitsesüsteemist. Praegu on ta täielik turistiatraktsioon, mida käiakse vaatamas maalt ja Taguse jõe pealt. Kes viitsib paarisaja meetri pikkuses järjekorras seista, käib torni tipus asuval vaateplatvormil ära ja imetleb linna ning sadama vaateid! Meie ei teinud seda, palju huvitavam oli jalutada mööda sadamat edasi, trotsida vihma ning teha mitu-mitu tiiru elektritõukerattaga.
Edasi suundusime vaatama Padrão dos Descobrimentos ehk Avastuste monumenti ning jalutasime Praça do Império pargis. Kõik need kohad asuvad lühikese jalutuskäigu kaugusel teineteisest, mida lapsed ilusti kaasa jalutasid. Väiksemaid peab vahepeal ikka süles hoidma, kuna nad siiski väsivad ja kipuvad natuke rajalt kõrvale. Igal muul juhul oleks see okei, aga vihmaga tahaks ikkagi peavarju ka, võimalikult kiiresti. Parki meelitas meid mega kõrge purskkaev, mis vist töötab kindlatel kellaaegadel, sest kui me eemalt minema hakkasime, kõik ilusti töötas, aga kohale jõudes ja terve meie pargis veedetud aja mingit vett peale tibutava vihma küll ei tulnud. Mingil hetkel tundus et läheb tugevamaks sajuks, kui monumentidel kükitavad linnud korraga taeva poole lendu tõusid. Kiirustasime jalakäijate tunnelist tagasi sadama poole, aga meid jäi veidi painama see va tühi kõht, mis andis tunda juba esimestest foodtruckidest möödudes. Võtsime hot-dogi sappa, vihma hakkas veidi enam tulema, kuid meil lubati seista täitsa toiduputka ja auto katuse alla. Järgmisest putkast võtsime värsket mahla, ananassi ja mündiga on imehea!
Nii, mis veel.. soetasin omale kena pruuni nahkpaela, mille müüjatädi ise oma kuldsete kätega oli valmistanud ning liikusime auto poole. Nicolas mul juba süles magas. Kogu see jalutuskäik tundus kökimöki, aga niimoodi kirja pannes(ja igast kõrvalepõikest ma dokumenteerima ei hakka) siis oli päris palju toimetamist.
Kell oli veel tegelikult vähe, seega natuke plaani pidamist, et mis edasi teha võiks juhatas meid mingil hetkel Cascaisse teel olles kiirteelt vales kohas maha. Keegi tahtis peatust. Keegi magas. Keegi tahtis jalutada. Keegi tahtis veel midagi. Ja juba olimegi Carcavelose ranna juurde jõudnud! Otsides pissipeatuseks head kohta keerasime kusagil teelt maha ja sattusime imelisse kohta!! Surfiranda! Uskumatu vedamine! Ma nägin päris surfareid! Päris lainelauaga surfajaid! Nagu filmis. Hehe olgu, mul on üks päris surfar kodus ka! Hetkeline otsus, et ma olen autos, sest las-Sof-autos-tudub-me-käime-poistega-korra-all-vaatamas ei tundunud üldse enam ahvatlev. See rand oli nii lahe! Hele liiv, mida ma pole juba ammu näinud(meil Küprosel on tume liiv) oli imeline! Sillerdavad merelained, surfarid reas- see lihtsalt oli nii õige koht kuhu eksida! Lapsed, tüdrukud-poisid, algajad, oskajad, naised-mehed, koerad(?) kõik olid olemas. Ma ei tea, mis kell me sinna jõudsime, aga kui paistis, et hakkab vaikselt õhtu lähenema pidime oma imelise avastuse järgmiseks korraks ootama jätma. See rannamelu- surfarid, võrkpall, inimesed ja päike ja meri, värske mahl ja lapsed liivas kaevamas, päikesevarju palmioksad tuulekeses vaikselt õõtsumas, kostus muusika..päike soojendas kuigi oli juba õhtu ja me kuhjasime järjest lastele riideid selga juurde. Ma ei tea, kas see oli tunne, et me oleme siin tõesti selleks üheks hetkeks, mis tekitab ääretu õnnetunde või oli see teadmine, et me tuleme kunagi siia tagasi ja saame seda imelist keskkonda veel palju aastaid nautida, kuid hea oli olla! Hea ma ütlen!
Karini blogi 