Neljas päev

Nii, ma nüüd kirjutan teel olles, mis tähendab, et kohati kirjutan olevikus, kohati minevikus. Püüan emotsioonid ja mõtted otse kirja panna, sest juba päev hiljem on mul meelest mismoodi ma end tundsin ja mida mõtlesin. Teekond Nazarésse ja edasi Portosse algas pärast pühapäeva pannkookide söömist peale kella üheksat. Pärast pooletunnist sõitu tegime tankla peatuse, ostsime kohalike muusikute plaate, ajakirju, kohvi ja vett ning lastele tulevaste sõitude jaoks paar mänguasja. Kohviga on siin sellised kummalised lood… kas meie ei tea mis on hea kohv või ei oska nad seda lihtsalt valmistada. Enamasti on see kõrbenud maitsega, tulikuum või latte kohta liiga kange. Eile saime Crêperie Chipie la Galette-st korralikku, liiga väikese kruusiga, aga korralikku maitsvat kohvi, täna Fauna&Flora kohvikust täiesti mittejoodavat kohvi. Kiirteel asuvast Bistroost saime ka üsna joodavat kohvi. Esimesel hommikul ühest kohvikust saadud kohv oli pigem selle bistroo klassi kohvi maitsega, kindlasti mitte kohv, mida iga päev tahaks juua. Olgu, sain oma kohvifrustratsiooni välja lasta endast! Kiirteed on siin nii korralikud, sõit on lausa lust(hetkel veel kõrvalistujana, lubasin Porto suunas edasi ise ka rooli istuda- vaatame mis saab). Ma lihtsalt pean autovalikut ka kiitma! Sharani me ei saanud, saime hoopis SsangYong Rodiuse, mis on seitsmekohaline ülimahukas minivan. Kuna kolm istet on hoopis kolmandas reas, mitte teises, tundub autos ruumi rohkem olevat ning nii kerge on sõidu ajal kahes tagumises reas tekkivaid soove ja probleeme lahendada. See vist trükimusta ei kannata, aga sõidu ajal lipsata korra tagumiste ridade vahele on nii lihtne, et ausalt tahaks sellist autot omalegi. Paneks katuseraamid ka surfivarustuse jaoks ja siis saaks selle autoga olla veel rohkem rahul. Meil on Hispaania numbrimärgiga auto, ehk siis Portugalis oleme ikka turistid ja Españas juba kohalikud hehe! 

Nazarés on maailma suurimad lained, millel sõita saab! Nii suuri laineid tekitab Nazaré veealune kanjon, mis on 230km pikk ja kuni 5km sügav! Me kahjuks neid 30meetriseid laineid ei näinud, kuid nägime paari-kolme meetriseid, mis ei ole ka tavaline nähtus, isegi Küprosel. Käisime majakas, mis on üks põhilisi turismiobjekte- selles on muuseum ning maailma suurimatel lainetel sõitnute surfilauad kõigile huvilistele vaatamiseks välja pandud. Lootsime, et ka Jay Moriarity laud on seal, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et ta ei ole Nazarés sõitnud. Kahju, seda nime lapsed teavad ning oleks olnud lahe! Väga tugeva tuule tõttu majakast üles kõndida ei tahtnud ning selleks on tuk-tukid ootamas väsinud turiste- 2,50 per nägu ja saad tunduvalt kiiremini mäest üles. Pärast tegi juht meist foto ka ja jagas toidukoha soovitusi. Tema soovitust me kuulda ei võtnud, ostsime hoopis kiirtoitu ning suundusime randa- Praia do Nortel tegime pikniku burgeri, tortillade ja chipsidega, mis kõik said kenasti liivaseks tugeva tuule ja ringi sibavate laste toimetuste tõttu.

Ah jaa, toiduputkas põrkasime kokku kahe eestlasega, kes Portugalis juba 7 kuud elanud ning töötavad puidu alal. Nende sõnul on kohalikud sõbtralikud, kui ise nendega sõbralik olla. See reegel vist kehtib kõikjal maailmas, kuid tihtipeale ollakse võõramaalaste vastu ikkagi veidi umbusklikud ning tutvused ei teki iseenesest. Paar-kolm sõna vahetad, kuid päris tutvuseks sellest ei piisa. Lisaks paljud kohalikud siin inglise keelest väga hästi aru ei saa või nad lihtsalt ei taha rääkida. Hea näide- küsisime “is there any parking lot close by?” Tädi vastas “no, it’s not closed, it’s open.” Olgu, pole ilus niimoodi nalja teha, aga vahest lihtsalt jääb selline asi meelde, üldse mitte paha pärast 🙂

Nazarést liikusimegi edasi Portosse oma järgmisesse peatuspaika järgnevaks kolmeks ööks. Jalutasime ringi, leidsime sobiva söögikoha ja kohvikoha, tegime fotosid Dom Luís I sillal ning oligi enam-vähem aeg ööbimiskohta tagasi minna. Esmamuljed Portost olid hoopis teised, kui Lissabonist. Porto on udune ja vihmane linn, 150 päeva aastas sajab siin vihma, mis on selgesti näha ehitiste pealt- palju on tumedat sambla-hallituselaadset tooni majade fassaadil ülemistel korrustel. Lagunevaid maju on palju, mis torkavad silma, eriti kuna me tulime Lissabonist, värvikamast ja väga-väga ilusast linnast… Selliseid hooneid on Dom Luís I silla läheduses veidralt palju. Veidralt, sest see on kahetasandiline kindlasti-tasub-külastada sild. Ja kui sa juba sinna oled sattunud, teed fotosid, mille taustale jääb seda teistugust ajaloolise linna hõngu, seda natuke aja hambast puretud ja samblast läbi imbunud müüride hõngu. Mulle tegelikult üks lagunenud müür, mis tõenäoliselt on olnud hoone sein, jäi nii kripeldama- selle arhitektuur ja rohtukasvanud ümbrus oli ideaalne veidi nõidusliku foto taustaks. Ühtegi nõiduslikku fotot ma ei teinud, hoopis tavalisi, mitte üldse põnevaid, kuna sellel ülemisel silla tasandil on ka rongirööpad ning ma lihtsalt olin vist natuke pingul, silmad kogu aeg ringi vaatamas, kus lapsed asuvad, et kas tuleb mõni kihutav vedur, kas keegi kukub sillapiirete vahelt läbi.. Ma olengi pabistaja, tunnistan.

Laveerides tänavatel inimeste ja autode-busside-trammide vahel ja ise samal ajal kaarti uurides, kedagi hoides ja kellelgi silma peal hoides jätab üsna vähe ruumi niisama linna uudistamiseks. Kaarti ma küll ise ei uurinud, kuid kokkuvõttes ikkagi kahepeale on kogu seda toimetamist palju. Iga õhtu ööbimiskohas on olnud omamoodi õnn, et kohale jõudsime. Õnn, et oleme näinud selliseid imelisi paiku, õnn, et me oleme suutelised ka igal järgneval päeval uuesti võtma ette teekonna tundmatusse ning õnn, lihtsalt olemisest, nägemisest, tundmisest.

Udune Porto

Foto on pixabay.com valikust

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s