Vaprad perekonnad

Meie oleme kuuekesi autoga teel. Me alustasime Lissabonist, sõitsime Nazarést Portosse ning edasi peaaegu otse Farosse, peatumata linnades. Tegime peatusi tanklates puhkepausideks ning sirutamiseks-muudeks toimetusteks. Nüüd oleme Farost teel Granadasse, kuid vahepeatuse (ilma ööbimiseta) plaanime teha Sevilles. Ja samal ajal läbib sarnast maad üheksakuuse tütrega noorpaar Belgiast. Ratastel! Vaat see on lahe ja tõesti midagi, mille jaoks peab olema väga tugev inimene! Me peatusime Faros ühes hotellis ning too paar oli seal juba kaks ööd peatunud kuna sadas vihma ning edasi sõitmine oli mõeldamatu, just kuna neil on tütar ka kaasas. Nemad alustasid Portost oma teekonda, sõidavad korraga 30-40km ja teevad puhkepeatusi. Naise sõnul on tütar väga tubli reisisell, rattal meeldib ning pigem on keerulised need päevad, kui nad rattaga ei sõida. Mingi rütm on tekkinud sisse ning seda rikkudes on lapsed tõesti sageli rohkem erutatud. Nende teekond lõpeb esialgu hiljemalt 2.mail Sevilles, siis sõidavad koju Belgiasse ning nädala pärast lendavad tagasi Sevillesse, et taaskord ratta selga asuda- seekord väntavad koju Belgiasse! Tõesti selline retk, nii lahe ettevõtmine, auväärt asi, ma ütlen! Kui paljud on ise valmis sarnast teekonda ette võtma? Ma olen siiani heas mõttes kade nende peale. Meil perepea on rattaretke Tallinnast Kuressaarde teinud, seega temas oleks ainest midagi vingemat ette võtta. Mina seevastu rattal pigem naudiks loodust ja rahulikke kulgemist. Vb kunagi seilame purjekaga hoopis!