Lobisen omaette ka vahel

Meil on sel aastal suvi kõvasti hilinenud, narritanud ja siis ikka nüüd otsustanud paigale jääda. Hommikud ei ole nii lämbed, kui ma möödunud aastatest mäletan, aga linnud laulavad ja putukad sirisevad nagu alati. Siin on selline eriline suvehõng ka. Mingid putukad sirisevad vahetpidamata ühtlast viisi ja see seostub mul Küprose suvega. 

Panin ühe väikese valge lille, mille paar aastat tagasi eelmises majas elades ostsin, kraanikaussi, et korralikult läbi niisutada. Oli teine tükk aega kuival, ning sinna ta jäi. Olin kindel, et ega ta kaua ei ela, sest Eestis ju ta üheaastane taim. Üllatus-üllatus- kolmas suvi juba elab. Aga ära surid mu hellalt hoitud piparmündid. Olime reisil ja ma ei taibanud taime potti panna niisutusvoolikuid. Kui olime tagasi, lõikasin lihtsalt kuivanud rootsud ära ja külvasin tilli asemele. Valisin tilli, sest ta tärkab kiiresti ning lastele meeldib selliseid asju külvata-jälgida-nende eest hoolitseda. Ja siis üks hetk ilmusid noored piparmündid ka 😀 Nii tore lihtsalt!

Täna laotasin terrassi ja grilliala vahelisele kivisillutisele vaiba. Too passis niisama mul köögi-söögitoa ukse ees õues. Lapsed sibavad ringi ning ta kuidagi nihkub oma kohalt kogu aeg ära. Ja auto jaoks mõtlesin ka lahenduse- lisaks katusealusele panin tuuleklaasi peale ühe laste voodilina, kuna õhtuti paistab päike täpselt sellise nurga alt, et katusealuse mõte kaob ära. Nüüd vähemalt ei põleta päike armatuuri nii intensiivse kuumusega.

Piprapuu otsa on tuvid sel aastal pesa teinud ning nemad ka uhhuuu-tavad igapäevaselt. Lisaks iseloomulikule lõhnale ja niiskusele on muidugi minu jaoks suvi(tegelikult kevad juba) igasuguste taimede eest hoolitsemine õues ning lakkamatu korralagedus toas. Lihtsalt ei ole üldse viitsimist tube kraamida sel ajal kui saaks lihtsalt kuumuses külma jooki nautida ning lugeda või mingeid asju arvutis teha või noh, taimi silitada 😀 Muidugi see ei ole iga päev nii, mul ei ole erinevate toimetuste kõrvalt alati aega, aga kui on, siis on mõnus. Asjaolu, et mul on alati vähemalt üks laps kodus, raskendab lõõgastumist oluliselt. Sügisest on kõik lapsed koolis ja lasteaias ning minu senised ettekujutused, et siis saab mingit oma asja ajada või- olge valmis- puhata- ilmselt ikkagi päris nii ei lähe. Lihtsalt tekib üks 4tunnine üksiolemise auk päeva- selle ajaga kuigi palju ära ei tee. 

Kuhu ma jõuda oma jutuga tahtsin, ei teagi. Alati vist ei peagi olema mingi siht. Hea lihtsalt kirjutada. Nüüd on mul kuhu kirjutada, varem kirjutasin kuhugi märkmetesse ja sinna see jäigi.