Ma andsin purjelauale oktoobris võimaluse ja see võttis mu täiega endasse.
Purjelauaga sõitmine on nii mõnus, nii vabastav, nii äge! Ma ei oleks kunagi seda arvanud, et ma esimese hooga end vigaseks ei kuku või varustust ära ei lõhu või end päris narriks ei tee… Igatahes, üllatav!
Kui ma u 4 ja pool aastat tagasi Tenerifel esimest korda lohet proovisin, siis oli mul kogu selle treeningu ajal mingi blokk ees. Justkui sain aru, mis teha tuleb ja justkui nagu tegin ka. Tookord ma vee peale ei jõudnudki. Olen vist ikka liiga kerge, sest mingi hetk tõmbas tuul mu hambaid pidi liiva sisse ja lohistas tükk maad edasi. Põhjus- ei lasknud poomist piisavalt kiiresti lahti, kui oli tunda, et nüüd lähen lendu. Selle treeningu viisime siiski heldema noodiga lõpuni, aga minu viimane kogemus see oligi. Ei ole asi hirmus, vaid ma juba toona vaatasin palju parema meelega windsurfareid kui lohetajaid. Ning, tuleb välja- minus lihtsalt pole lohematerjali 🙂
Läksid aastad edasi, mingi tunne nagu oli sees, et tahaks proovida, tahaks katsetada, tahaks sõita, aga reaalselt siin erinevate elusündmuste taustal ei oleks lihtsalt olnud võimalik proovida. Üks hetk hakkasime käima nädalavahetuseti SUPiga sõitmas, lastest kujunesid kiirelt fännid ning igati sobiv tundus ise ka proovida. Meeldis. Mitte nii väga, kuna kiirust pole ja noh, tahtsin midagi vingemat.
Oktoobris 2018 käisin esimest korda koolitusel, kohe merele ja kohe juba sain omaette hakata katsetama. Vau! VAU VAU VAU kui lahe see tundus! Ma sain korraga täielikult aru, miks I surfab.
Sügisel ma kahjuks saingi kolmel korral käia, millele järgnes üsna äge põletik kuklas ja ülaseljas.
Ning jõudis kätte mai. Nüüd mais olen juba kaks korda käinud ning pühapäeval instruktor tuli ja küsis, et mitu tundi ta mulle andiski? Peast käis läbi mitu mõtet, et ok, ma järgmiseks nädalaks siis broneerin veel mingi tunni temaga, kuna ilmselgelt ma tegelikult vajan koolitust veel(vajangi, ja tahangi!) aga oih, ta tahtis mind kiita hoopis, et uskumatu, ta ei usuks, et ma ainult ühe koolituse olen saanud. (jep, olen küll ise ka uhke enda üle) Et siis.. päris uhke värk! Oma varustust ma enne ei saa, kui waterstarti ja kiirelt pööramist selgeks pole saanud. Neist esimese jaoks on korralikku tuult vaja ning teise asjus ikka arenen kogu aeg. Mul oli päriselt pühapäeval nii ebakindel see minek- jalad olid pehmed ja tudisesid all. Esimest korda tundsin sellist närvi surfamisega seoses. Ma süüdistan selles liigset kofeiini, sest mingi hetk see värisemine lakkas ja leidsin taas üles oma oskused. Isegi esimene kord ei olnud niisugust tunnet, sest tol korral mul ei olnud isegi aega mõelda, lihtsalt läksin. Pabistasin ja läksin.
Ma mäletan, kuidas me olime aasta-paar tagasi Larnakas mere ääres lastega. Ilmselt oli I merele minemas, kuna me veetsime aega seal surfiklubi juures vees.. Sel hetkel läks toosama instruktor merele. Tema liigutustes ja olekus oli midagi nii lihtsat, ta teadis täpselt mida ta teeb ning miski ei paistnud nõudvat pingutust- hoopis midagi muud kui ma arvasin. Tänaseks tean, et ikka omajagu pingutust on vaja, et kogu see süsteem toimiks. Ja ilmselt sellest hetkest ma teadsin, et kui midagi õppida, siis purjelauda!
Karini blogi 