Käisime kahekesi Portugalis 2.juuli-11.juuli. Alljärgnev tekst on kirjutatud 4.juulil vahetult enne ja peale esimest surfitundi.
Appi kui hirmus me lähme kohe-kohe surfitundi. Mul on MEGA liblikad kõhus ja selline tunne, et midagi vinget ja hirmutavat on ees. Ma arvan, et ma tunnen aukartust, hirmuäratavat aukartust mere ees. Olen seda iga kord merele minnes tundnud, iga kord on värin hinges ja kehas, mis hiljem asendub joovastustundega. Esimene samm on alati raskeim, isegi kui seda sama esimest sammu olen juba korduvalt astunud.
Surfiinstruktor on elu näinud kohalik mees, seega usun, et oleme heades kätes.
Hiljaks oleme küll jäänud ja minu ärevus aina kasvab.
Hirm halvas mu. Ma ei suutnud adekvaatselt reageerida, kiiresti liigutada ning pisarad tikkusid silma. Olen tänulik, et ookeanivesi mul korduvalt üle pea käis ja ajas silmi kipitama. Justkui oleks see olnud karistus iseenda takistamise eest. Ma ju tean sisumas, et oleksin tulnud toime, kuid ma korrutasin instruktorile, et ma kardan ja see ei ole minu jaoks. Ma töötasin iseenda vastu ning kuigi ma tahtsin hakata ise paddle’ma ja ise otsustada, millise laine ma vallutan… aga ma alustasin negatiivse noodiga, minu kange jonn lihtsalt ei lasknud lahti minust ja väljapääs paistis olevat korrutamine, et ma ei saa hakkama. Ma ütlesin endale ühel hetkel, kui sain oma teadlikust vastuseisust aru, et mine loll, mida sa ootad?!?!! Kuid ma ei läinud. Mul oli külm ja keha kange. Ma olin enda vastu.
Parim hetk oli see, kui ma seisin laual püsti ja liuglesin lainel justkui oleks seda mitmeid kordi teinud. Ma sain hetkeks nautida ja hetkeks end hästi tunda. Oleks olnud nii lihtne siit edasi minna positiivse noodiga ning lihtsalt alla anda ja surfata! Kust sain ma sellise kange iseloomu, ma ei tea, kuid tahaks selle pereliikmega natuke rääkida. Nii ei saa ju!
Karini blogi 