Eestis olles tekkis äkkmõte, et käiks Londonis.. kes tööasjus, kes niisama linnas uudistamas. Minek oli ootamatu ning ainus mõistlik variant paistis olevat enne Küprosele tagasi lendamist teha lihtsalt kõrvalepõige.
Piletid said muudetud ning kogu selle sasipuntra sees õnnestus ka mu noorem õde kaasa võtta!
6 kohvrit ja 7 seljakotti- travelling light nagu taksojuht arvas 😀
Me oleme lastega Londonis varem käinud ning teadsin täpselt kuhu piirkonda me ööbimise võtame. Westminster Bridge läheduses paiknev Southbank oma turistide sagimise, atraktsioonide, kohvikute, jäätise- ja tänavatoidu putkade ning meile sobiliku rahuliku(aga väga värvikireva the same time) õhtueluga on väga mõnus. Õhtul käisime Southbank Skate Parkis osavaid ja mitte-nii-osavaid rulapoisse vaatamas. Ka eelmine kord oli õhtuti sarnane kava ning lapsed mäletavad väga hästi, mis neile meeldib. Seega- skate park! Õhtuvalguses-suveõhtusoojuses frozen yogurtit süüa ja kuulata Thames’i kaldal tänavamuusikuid, taustal jutuvada ja rõõm on üks päris mõnus kombinatsioon. Ma saan väga hästi aru, miks inimestele London meeldib- see mitmekesisus on lihtsalt kodune? Sest igaüks leiab sealt omale midagi? Mina olen leidnud sealt midagi.
Seekord jõudsime juba järgmisele tasemele ning soetasin meile ka Oyster cardid, et ühistransport rahakotti auku ei kulutaks. Uskumatu, et ma seda juba eelmine kord ei ostnud! Ma lugesin ja uurisin ja siis loobusin, sest mõtlesin et mis ma sellega ikka peale hakkan. Aga vot, oleks olemas olnud, saanuks sellele lihtsalt kohe mingi portsu naelasid peale laadida ja muudkui lehvitada metrooväravate ees. Oyster Cardiga maksan lihtsalt poole vähem. Aga ok, järgmiseks korraks on nüüd olemas! Üks suur pluss on näiteks see, et kui ma ei taha seda järgmine kord kasutada, ma ei plaani enam tulla, või tahan oma kaardile kantud raha lihtsalt tagasi saada, sest raha sai otsa ja süüa tahaks ikka osta, saan selle väga kergelt tagasi. Lehvitan selle sama kaardiga piletimasina kollase anduri ees, valin raha tagastuse ja mündid sajavad sülle. Lihtne! Samas, olemasolev jääk sinisel austrikaardil ei aegu ja saan järgmine kord seda jälle kasutada.
Mulle meeldib, et me teadsime, kus me esimesel hommikul oma kohvi ja eine saame- Pret A Mangerist! Ma ise hommikust süüa ei armasta, aga kohvi tahan ja pean saama! Edaspidi sõime seekord hotellis, et oleks hommikul üks lihtne olemine.
Mulle ei meeldi shopata, aga me käisime siiski Primarkis, sest lihtsalt tekkis huvi see pood üle vaadata. Midagi erilist temas ei ole ja mul on üldse poest hästi raske midagi leida- lühikese inimese mured 🙂 Aga Londoni kirjaga T-särgi ostsin, sest see on valge! Õde sai oma tütardele(üks esimese klassi õpilane ja teine viieaastane) ägedaid riideid ja jalatseid. Et siis oli tulemuslik käik. Pikutasime lastega natuke tühjade kõhtude kiuste Soho Square Gardensis varjul ning veidi aja pärast suundusime sööki ja kohvi otsima. Saime kõik, mis tahtsime.
Meil oli lahe- käisime õhtuti hotellispas ujumas lastega, sõime ja vaatasime kohalikku televisiooni. Aeg on seal kaks tundi taga, mis sobib meile suurepäraselt- hommikuti ärkame üliheal ajal- mida varem ärgata, seda pikem on päev ja rõõmsam tuju.
Inimesed on seal hästi viisakad. Kui mina kellegile kogemata pihta lähen, vabandab teine pool kohe. Loomulikult ka ma ise, aga see kiire vabandamine võib esmapilgul sõnatuks võtta 😀 mind võttis. Tihti istutakse õhtuti peale tööd baarides ja jauratakse päevasündmuste üle. Need baarid on niisugused, kus ei olegi laudu, on ainult pukid, sees ja väljas. Vb mingi lett ka(lisaks baariletile). Ja siis peale tööd kogunetakse üle linna baaridesse ja nii õhtust õhtusse..aastaid.
Parke on meeletult palju ning lisaks juba eelnevalt külastatud parkidele peesitasime ka Hyde Parkis ning õhtul jalutasime Victoria Embankment Gardensis. Hyde Parkis saab endale tunni, päeva, kuu või aasta kaupa rentida lamamistooli. Ühest küljest väga äge, mingi inimene teebki niisugust tööd, nagu muidu kuurortlinnades- jälgib, ega keegi rahata toolidel ei pikuta ning on kohe valmis raha sisse kasseerima, kui tuvastab mõne niisuguse rändaja. Nagu meie. Ma arvan, et neid parke on veel, kus selline süsteem toimib ning päris lõõgastav oleks päeva lõpus oma kompsud võtta ja parki pikutama minna.
Üks õhtu läksime õega välja, tal oli midagi poest vaja ning siis juba ka sööma… Tuleb tunnistada, et saime väga palju maailma asju parandatud ning eriti lahe oleks, kui too kodutu, kellele me Londoni tekitatud õnnejoovastuses kogu oma pitsa ja sendid ära andsime, tunneb ka, et tal oli hea õhtu. Sest meil oli.
Karini blogi 