Kui Küprosel sajab vihma, sajab seda korralikult. Alati ei pruugi sadada kogu päeva ning enamasti ongi suurem sadu öösel, kuid praeguseks on lakkamatult sadanud alates eile pealelõunast.
Meil on teist aastat järjest tammid vett täis, mis on tegelikult meie kuuma suve arvestades väga tervitatav! Eelmise aasta jaanuaris nägime esimest korda, kui meie koduteega paralleelselt jooksvas Germasogeia jões oli vett nii palju, et see voolas. See voolas sama kiirelt, nagu Pirita jõgi Lükati silla läheduses. Paaris kohas on sõidutee viidud üle jõe ning just need kohad on nüüd jälle hädas vee läbilaskvusega. Germasogeia veehoidlasse mahub 13,500 MCM(miljon kuupmeetrit)vett, mis on nüüd teist aastat järjest saanud enam kui 100% täis ning kuna selle vee ülejäägiga ei saa midagi teha(lihtsalt ei ole vahendeid, et seda vett kuhugi vajalikku kohta suunata), lastakse vähehaaval vett tammist välja. Igaüks saab nüüd aru, mis see tähendab- esiteks on jõesäng ajajooksul madalamaks muutunud, rohtu kasvanud, prügi täis loobitud, mis raskendab vee välja-ja edasivoolu. Sellise koguse veega ei ole arvestatud jõge ületavate autoteede rajamisel, mis loomulikult on nüüd üleujutatud. Veekadu on meeletu, see lihtsalt voolab mööda tänavaid laiali, ummistades kanalisatsiooni(mis on juba nagunii puulehtede, tolmu ja suitsukonide tõttu umbes). Vesi teeb, mis talle iseloomulik, eks, voolab kuni oma teekonnal kaotab suurema osa oma massist.
Umbes jaanuar lõpust-veebruari algusest hakkas veehoidlate juures elu pihta. Rahvas käis seda ilmaimet kaemas! Jäätiseautod ja kohviputkad oli platsis, õhupalle sai osta ja siis seda meeletut veekogust imetletud. Me käime siiani aeg-ajalt vaatamas, palju vett on(lisaks sellele, et netist saab info, on kohal käimine lastele ju palju huvitavam), palju inimesi on. Kuna meie kodu läheduses olev Germasogeia tamm oli pikalt peaaegu tühi(päriselt, ligi 15% oli ainult kogu mahutatavusest vett selles), oli selle sisekallastele püsti pandud mingid hütid ja mõni kalamees käis seal kalal ja ilmselt käidi seal ka niisama vaatamas.. Kõik need jäljed inimestest oli vee peal nüüd prügina nähtav.
Ma just vaatasin netist, et meie kõige suurem veehoidla Kouris tamm, mahutab 115,000 MCM vett, millest hetkel on üle 90% täis, samas kui eelmine aasta samal ajal oli selles vett kõigest 13% ehk umbes 15,400MCM. Ja see oli jaanuari algus. Ehk et meil on juba praegu rohkem vett kui eelmine aasta samal ajal. Yay 😀 !
Nii, nüüd on meil siis see vesi, mis ei mahu kuhugi ja meil on päris palju selliseid kergeid puupäid. Väga tavaline on, et mingi seltskond peab oma sõiduautot mingiks maasturiks, või antud juhul ka paadiks või muuks vesiliikuriks… Ja no kui vesi autos väga ebasobivatesse kohtadesse satub, jäävad need autod tavaliselt lõksu. Vihmaperioodil ringi liikudes on siis neid toredaid autosid ikka mitmes loigus 😀 Möödunud aastal oli üks meie naabritest ka oma autot ülehinnanud või siis oli ta tee laiust valesti hinnanud, ei tea, aga igatahes auto tal poolenisti sinna jõe ja tee vahele kinni jäi. Pole hullu, sõitis mõnda aega rendiautoga ning umbes kuu-paari pärast oli sellele autole lisaks üks linnamaastur ka ostetud. Eks ikka selleks, et vett ületada 😀 Kui on väljas sildid, teetõkked ja silmnähtavalt palju vett, tasuks seda kõike arvesse võttes lihtsalt teist teed kasutada, kuid on teatud seltskond inimesi, kes peab end tankiks 😀
Sel aastal on lisaks eelnevatele teesulgemistele uus üllatus- me ei saa isegi poolt oma senist sõiduteed kasutada, vaid peame kiirteel sõitma järgmisse mahasõidukohta, et siis ringiga koju sõita 😀 Ja täna hommikul ma seda veel ei teadnud. Kui Illi kooli-tööle lastega läks, ei olnud uputus veel sinnani jõudnud, ainult see madalam koht, mis ennegi on ujunud, oli läbimatu. Meie auto on üsna suur ning teeäärse sopa ja libeduse tõttu ma ei hakanud ringi pöörama, vaid tagurdasin tükk maad tagasi, et sobivas kohas ringi pöörata ning kiirteele teist kaudu sõita. See on jällegi niisugune seis, kus kohalikud kindlasti teavad, kuhu helistada ning mingi hetkel tekib sinna ka vastav märgistus. Seni aga võib neid autosid tagurdamas näha 😀 Vastutulijale ütlesin, et tee kinni, kuid tema taga oli juba järgmine ja nii edasi..
Praegu on vaikne. Ei saja, ei puhu tuul.
Inimesi õues liikumas näha ei ole, sest ei või teada, millal järgmine sajuhoog tuleb. Sellised sajud on ka väga tavalised ettekäänded nt jalgpallitrenni või klaveritundide või muu hobi ärajäämisele. Lihtsalt ei jõuta kohale kehvade teeolude tõttu või siis pigem peetaksegi vihmapüha ja see on täiesti aktsepteeritav. Jalgpallitrennid toimuvad Mikul õues nagunii, mis tähendab, et suure vihmaga ei tulda kohale- ühest küljest tervise hoidmiseks ja teisest- kunstmuru on mega libe. Paar kuud tagasi algas keset trenni vihm-tuul-torm segu ja väljakult minema ei pääsenud. Seisime siis lapsevanemate ja lastega varju all ja filmisime, kuidas mööda väljakut jalkaväravad ringi sõidavad- libe ja tuuline 😀
Elu justkui natuke seisab, kui sajab. Võtad kohvitassi ligi ja naudid. 🙂
Karini blogi 