Kui tuleb kodus olla

Kuna koolid, lasteaiad ja huviringid on alates reedest suletud ning esialgu ei olnud meil videoõpet, vaid ports ülesandeid, mida lapsed lahendama pidid, algas karaniin meil pigem rahulikult ja saime puhata isegi. Hommik algas peale kella kaheksat senise 6.30 asemel. Lastel pidi olema ka mingi tõsine väsimus, sest muidu ärkasid nad nädalavahetusel ikka varakult, kuid nüüd venitame mõnusalt kaheksani välja.

Sissejuhatus siis selline- oleme puhanud ja valmis tulevateks videoõpinguteks!

Kõik töölehed, mis Danielile mõeldud on, printis Illimar välja kahes eksemplaris, et Sofia ka neid täita saaks. Piisavalt kerged arusaamiseks ja parajalt rasked, et arengut nügida edasi. Nicolasel on endiselt igapäevased kunstitunnid- vesivärvid, lõikamine, kleepimine, joonistamine.. Kehaline on ka tavaline- käime iga päev ratastega tänava otsas sõitmas. Taome jalgpalli ja mängime vastu seina tennist. Igapäeva elu on veidi muutunud ka selle pärast, et mul on aega rohkem. Ma ei veeda enam tunde autoroolis ning ei pea toidupoodide vahet jooksma. Lisaks varusin veebruaris koos emmega poes käies toitu igaks juhuks ette. Teadsime, et varem või hiljem jõuab paanika ka siia ning parem ennetada eks. Ainsad asjad, mida Illimar juurde tõi on värske kraam ja piim. Delivery on ka tublisti kaasatud, kuid see pole mingi uudis, et ma tihti toitu koju tellin 😀

• 

Meil on lapsi 4, mis tähendab, et igapäevast tegelemist ja õppimist on palju. Minule sobivalt apsed tahavad nad suure innukusega ülesandeid lahendada, tuleb vaid piisavalt lihtsad aga arendavad valmis sättida ning nad võivad pikalt pusida, vahel abi paludes ilmselgelt.
Daniel loeb lugemisoskuse arendamiseks kergemaid raamatuid, mida meil kodus on väga-väga-väga palju. Mina loen, Illimar loeb, lapsed loevad- nii lahe! Praegu on mul käsil Sofia lugema õpetamine. Ta tunneb tähti ja numbreid, kuid lugemine on hetkel veel raske.
Meil on meeletutes kogustes igasuguseid värvilisi ja läikivaid ja sädelevaid pabereid ja pehmet vahtpaberit ja kleepse ja ajalehti, millest veel välja pilte lõigata ning kõik need tekitavad MEELETULT prahti, aga jällegi tegevus, mis arendab laste loovust ja iseseisvust. Nad planeerivad ja lõikavad ja kleebivad ise ja mõtlevad sinna loo juurde.
Netist leidsin ka kätitööideid lastele, mida ise olen lapsena teinud, kuid mis kipuvad meelest minema, kui liiga palju muud huvitavat korraga kättesaadav on 😉
Koolist saadeti erinevaid youtube ja activity mom lehti, mida vaadata ning mulle on lapsevanemad jaganud oma laste lemmik youtube kanaleid. Kahjuks mul vastu ei ole eriti midagi jagada- meil ei ole tahvlid ja telefonid igapäevased asjad laste arsenalis ning nii see ka jääb. Neil on kindel aeg, millal nad saavad kasutada telefone ning meil ei ole võitlust sellel teemal ammu olnud. Telekasse panen neile youtubest arendavaid videosid ikka. Nende isiklik aeg telefonis surfata on nende isiklik aeg ja seal ma ei otsusta, mida nad vaadata võivad(nad on väga arukad ja mingeid rõvedusi nad ei vaata. Jonnivaid videosid slaavitüdrukutest olen paar korda pidanud nägema, aga ok, vähemasti kuulevad erinevaid keeli.) What brings me here– Sofia ja Daniel kasutavad lisaks veel venekeelseid sõnu, mida nad koolist ja lasteaiast kuulevad! Nii äge ikka! Varsti lisavad oma sõnavarasse ka hispaania keele!
Auto parkisin aiast juba nädalavahetusel ära, et oleks rohkem ruumi liikuda ning palli taguda. Jooksevad aias ringi 😀 okok, liiklust on meie tänaval alati vähe, praegu veel vähem ja nad liiguvad julgelt siin ringi. Hoian alati neil silma peal, kuid tean, et siin on nad turvalises kohas. Aias on veel palju huvitavaid asju, mida teha- grillimisest järelejäänud tuhaga mängida, voolikust vett oma pereliikmete peale pritsida. Basseinikatte peale minna, kus on palju vett, sinna sisse kukkuda ja siis tulla märgade riietega tuppa. Joosta ümber maja, nii et väravad põruvad vastu seina. Lasta korduvalt uksekella ja itsitada ukse taga. Ja hommikul lasi keegi lastest surfilauaga trepist alla. Õues õnneks!
Huvitaval kombel on lapsed avastanud enda jaoks LEGOD(duplod pole enam uudis, ofc, aga just need suurematele lastele mõeldud pisikesed klotsid), nad ehitavad ja mängivad päris rahumeelselt iga päev mõned tunnid. Üleval. Ja mina olen all. Üksi. Peaaegu vaikuses!
Söögitegemine on endiselt fun, sest lapsed tahavad kaasa lüüa. Ma vihkan segadust ja see on minu jaoks mega suur samm enesearengu suunas!

Selle pildiga seoses- ma ei pea tõusma kell 5.50 ega kell 6.00, aga ma tahan hommikul seda aega iseendale. Mida pikemaks hommikud lähevad, seda rohkem meeldib mulle varakult ärgata. Hetkel ma seda luksust ei ole kasutanud ligi nädal aega, vaid ma olen end teistpidi hästi kohelnud- magan kuni suudan 😀