- Tuba on üllatavalt rohkem korras, kui muidu. Ma arvasin, et kui lapsed on kodus, kaasneb nendega korralagedus, kuid tegelikult on lastel palju rohkem aega oma asjadega mängida ning nad ei võta riiulist kõiki asju korraga välja nagu muidu peale kooli juhtus. Tundus, et kogu kodust eemal veedetud aeg tuli kiirelt tagasi teenida ja kõik oma mänguasjad esimese poole tunniga üle vaadata. Praegu toimuvad enamus mänge magamistubades ja sealne segadus mind nii palju ei häiri. Lisaks panevad nad asjad üsna hoolikalt tagasi peale mängimist.
- Me sööme koos ja mul on parem ülevaade nende menüüst. Koolisöögi kohta ei tea ma kunagi, kui palju nad tegelikult sõid ning mis pakuti. Varem sai kuskilt nädalamenüüd vaadata, aga oma laiskusest ei ole ma seda ammu otsinud. Autos küsisin, et mis sõid. Kui sarnast rooga, mis ma plaanisin õhtuks, siis võimalusel tegin muudatusi.
- Loen lastele rohkem suvalistel hetkesel raamatuid ja täidame töölehti. Lihtsalt aega on rohkem niisugusteks asjadeks.
- Ma ei sõida mööda linna ringi, õpin ise ka ja harjutan hispaania keelt.
- Raha kulub vähem- koristaja ei käi, hispaania keele tunnid ei toimu, sel kuul ei pea maksma ka klaveri, jalgpalli ega lasteaia tasu(kuigi mai kuuni mul jalka ja klaver ette makstud, ehk et sel kuul nagunii neid maksma ei oleks pidanud), bensiini ei kulu, impulssoste ei tee, kohvi kaasa ei osta.
- Lapsed väsivad õhtul varem ära, sest nad ei maga hetkel päeval. Me oleme tänaseni hiljem ärganud ning tundus jura neid päeval uinakule saata kui tegelikult ei ole vaja. Järgmine nädal algavad videotunnid kell 8.00 mis tähendab, et ilmselt peab selle magamiskava üle vaatama.
- Ma näen reaalselt, kuidas lapsed tunnis käituvad. St kuidas Daniel käitub. Ma mõistan, et videoõpe on tsips erinev, aga üldpilt on selge. Enne sain õpetajalt tagasisidet, jah, kuid näha reaalselt, kuidas laps käitub on hoopis ägedam. Mikk toimetab suletud ukse taga, sest õpetaja palus, et lapsed oleksid ruumis üksi. Kuulda on, et neil on lahe ja õpetaja teeb suurt tööd nendeg!
- Mul on palju parem ülevaade koolitöödest. Enne olid laste raamatud koolis ning koju sai ainult paljundati lehti ning lugemiseks juturaamatuid. Miku koduseid ülesandeid loen ka suurema huviga, tunnistan ausalt, sest ma saan neid nüüd ise hinnata ka. Saadan õpetajale emaili tehtud töödest fotod ning suhtlus õpetajaga on aktiivsem. Avastasin, et Miku käekiri on oluliselt muutunud 😀 selline täiskasvanulikum! Danieli osas näen selgelt ära, kus vajaka jääb ning veelgi enam- ma näen mis temas igavust tekitab ja milles ta ülihea on! Ta toimetab matas super hästi ning seal tekibki kerge igavusehetk- asjad on valmis esimeste seas ning ülejäänud aeg kulub mitte nii produktiivselt. Lugeda suudab ja kirjutada ka. Kuid tema ei kuula nii hoolega, mismoodi ülesandeid lahendama peab ja abi eriti ei küsi. Nüüd oskan teda aidata. Siiani ei teadnud ma sellest midagi.
- Kodus on sahtlid sorteeritud, asjad korras ja omal kohal ning kolimise jaoks saab pakkimine loodetavasti selle võrra kergem olema.
Me hakkame varsti kolima Küproselt ära, aga meil ei ole uut kodu võimalik valima minna ja ärevus on kasvamas. Sügisel alustavad lapsed kooliteed uues riigis, uues koolis ja meil pole endiselt kodu seal. Ma loodan, et suvel riikide piirid avanevad ning reisimine on taas lubatud ja turvaline. Ma ei palu omale mingit puhkusereisi, vaid võimalust meie järgmise eluetapi tarbeks lahendused leida!
Ahjaa! Prügi tekib märgatavalt rohkem, kuigi ma sorteerin pakendeid ja paberit. Tünnid on kogu aeg täis… varem tekkis enamus prügist toiduvalmistamisega, nüüd paistab nagu iga liigutus sülgab prügi 😀 ülitüütu!
Karini blogi 