Hommikul

Ärkasin enne teisi üles ja hiilisin magamistoast tasakesi välja, et laps ja mees üles ei ärkaks. Kui ma elutoaaknast möödusin, heitsin pilgu korrapäratule kardinalahendusele. Siin, saarel, oli liikunud lugusid pättidest, kes teiste vara himustavad ja akendest sisse piiluvad. Selle kuulduse peale olime pannud akende ette käepärastest vahenditest kardinad. Elutoa kardinad on tumeroosad, mis lasevad läbi punakat valgust ning hetkeks võib unesegaduses end näha mingis veidras disainkorteris, kus tõenäoliselt sarnased elemendid esinevad. Kardinad on meil naeltega akende kohale löödud, sest enne kolimist ei jõudnud kardinapuudele mõelda. Selline lahendus on iga aastaga aina kodusemaks muutunud. Kui jälle saarele tuleme, puhkab silm tumeroosade kardinate moonutatud valgust nautides. Vaheldus kiiskavale päikesevalgusele. Moodne telekas tundus kohe alguses liiga suur ja siia sobimatu, kuid sinise kipaka kapi peal leidis see endale ideaalse koha. Sobib. Põrand on mänguasjadest vaba, ma ei ole kunagi segadust hästi talunud ning sorteerimine ja süsteemide loomine rahustavad mind. See on silmaga nähtav muutus, mis mind paelub. Teismelisena armastasin nõudepesemist, sest kuueliikmelise pere nõud kraanikausis oli ideaalne väljakutse. Ma ei liigitaks end puhtuse armastajaks, aga kindlasti korraarmastajaks. Natuke tolmu ja käejäljed akendel olen ajaga lasknud endale ligi. Oli aegu, kui ka need mind endast välja suutsid ajada. Põrand puhas, saabki kiiremini uksest välja majatrepile hommikuõhku sisse hingama minna. Kuidas trepil istumisest sai üks mu lemmiktegevusi, ma ei teagi. Mul ei ole olnud lapsena sellist kommet. Meil ei olnud majas ega korteris treppi ning Lasnamäel paraadnates trepil hängimist ka ette ei tulnud, selle eest oleks mõnelt mutilt piki kukalt saanud või oleks keegi emmele ukse taha läinud kaebama, et mis lastel muud teha pole kui koridoris kisada. Me liikusime õues, mõnikord käisime keldripoodides vaatamas kraami, mida me nagunii endale osta ei saanud. Vaadata oli ikka tore. Turnikatel istusime või rippusime pea alaspidi, mängisime kulli. Nüüd siin trepil istudes tulid meelde sellised seigad. Mis neid esile kutsus? Emotsioonid ja lõhnad segunevad ja ma kaon jälle minevikku. Kell on alles 5.23.

Pärast hetkelist mõtterännakut lähen tuppa kohvivett keetma. Tasakesi, et mitte kedagi äratada. Presskannu panen kolm supilusikatäit kohvipuru, sellele sortsu keedetud vett. Segan. Valan nüüd kannu täis ja panen kaane peale. Tõmban rätikuga veetilgad tiigipuust tööpinnalt ära ning võtan külmikust piimapaki ning kapist vanaaegse suhkrutoosi rafineerimata suhkruga. Valan ära tõmmanud kohvi kruusi, lisan ühe lusikajagu suhkrut ja törtsu piima. Segan. Pesen lusika puhtaks. Võtan käigu pealt esimese lonksu. Ah kui hea! Istun tagasi trepile ja vaatan maja ümbrust. Muru on niiske, kui vaid jalutaks paljajalu üle kastese õue ja istuks aida ette astmele…

„Emme?“

Vaatan selja taha.

„Jah? Juba üleval? Mine magama tagasi.“

„Ma tahan sinuga olla.“

Tõusen, toon toast tüdrukule riided. 

„Mulle maitseb su kohvi“ kuulen juba poole tee pealt. Plika vaatab mind rõõmsalt ja kavalalt. 

Istume trepil, tema oma tekiga ja mina oma kohviga. Varsti ärkab kogu maja.