Kuidagi toimekalt läheb aeg

Just arutasime Illiga, et tõeline kergendustunne tuli sisse, kui asjad konteinerisse laotud olid ning need uksed suleti. Ma lõpetasin nõudepesu ning pähe turgatas mõte, et kui me peaks praegu meie kodus olevate asjade ning riietega hakkama saama, elu järgmisesse etappi liikuma, ei olekski see nii hull. Ning Illi ütles ka, et ta mõtles täpselt sama asja. Me tulime Küprosele viis aastat tagasi sama koguse asjadega nagu meil hetkel kohvritesse pakitud on. Üliveider.

Kolimismeeskond oli päris pull seltskond. Toimetasid tublisti, aitasime ise ka pakkimisega kaasa ning suutsime palju häid lahendusi leida. Üks väike punane tool jäi ikka maha 😀 Õnneks on esmaspäevani aega konteinerisse lisa viia. Teisipäeval läheb Illimar sadamasse pabereid vormistama. Ahjaa, me sõitsime Kourionisse ujuma ja siis juba eemalt nägime siin kodu lähedal jalka väljaku kõrval oleval maalapikesel oma konteinerit! Oleme varem ka seal ühe kaupa neid näinud ning nüüd on põhjus ka teada. Kolimine ilmselgelt!

Kui konteiner kohale jõudis, avastasin et üks auto, mis eilsest juba meie maja ees parkis, oli seal endiselt. Kuna need on uued naabrid ning pole kontakti nendega leidnud, ei viitsinud neid taga ajama ka minna. Aga esimese maja ukse taga käisin küll Elenat palumas, et ta auto alla pargiks. Loomulikult oli ta kohe vastutulelik ning läks rooli. Heh, rekkajuht jõudis enne konteineriga ära tagurdatud, kui Elena mootorigi tööle jõudis panna. Vot nii osav! Lastel oli otseloomulikult põnevust rohkelt ning kui peale asjade luku taha panemist paar tundi hiljem teist värvi rekka meie konteinerit ära tuli viima, arutasid lapsed, et kas ikka õige inimene, et teine oli ju kollane 😀 (järgi tuli valge kabiiniga reka). Nimetatakse seda masinat nii ikka?

Kogu kupatus pannakse euroalustele ning siis veavad merd pidi esmalt Itaaliasse ning kui meil on Madriidis aadress olemas, panevad maad mööda meie poole ajama. Ning kuna me ise lahkume 15.juuli, kaup kas 22.juuli või isegi nädal hiljem, pidime arvestama riiete varuga umbes neljaks nädalaks(äkki isegi kauemaks). Aga meil juba luurekas tehtud- tean kus hotellile lähim lavanderia asub ning kasutame hoopis seda võimalust. Hotelli kaudu riiete pesemine on teadagi nii kallis, et võib paari asja pesuraha eest juba uued riided soetada 😀 Seda me väga teha ei tahaks ning jääbki üle mingi (kahe)kümpsi hinnaga nädalas pesu pesemas käia. Saab äkki raamatut lugeda või midagi sel ajal…

Eile-üleeile alustasin suuremat sorti asjade laiali jagamist. Alustasin voodite lahtivõtmisega ning hakkasin siis pakkuma siinsetele tuttavatele. Üllatavalt kiirelt saingi kraamist lahti! Esimese hooga plaanisime narid ka kaasa võtta, kuid kui ma need lahti lõpuks võtnud olin, saatsin Illile kirja skaipi, et no see nali jääb küll ära- eluseeski ei tahaks neid enam kokku panna. Ma siiralt tundsin huvi, et miks ta kunagi pole maininud, kui vastik ja tüütu töö see on. Ilmselt me jah ostame siiski sealt mingid voodid seekord ka, kuid on näha et mitme lahtivõtmise käigus on kruvikohad nagu kuidagi siledaks treitud või siis lihtsalt puit paisunud ja ei saanud üldse õrnalt asjale liginedes neid neetud kruvisid lahti 😀 Ehk et kui ma olin juba jõudnud neid narisid sõbrannale pakkuda, et äkki tal keegi sõber tahab, kiirustasin talle kirja saatmisega, kus needsin need voodid maapõhja ja andsin mõista, et kui ta oma sõpradele nende voodite näol karistuse saadab, kaovad nood päris kiirelt ära. Aga õnneks ta soovis neid omale. Mina olen teda hoiatanud ning pühin oma käed nende voodite edasise tuleviku eest puhtaks! 😀 😀 😀

Danieli õpetajale mainisin ka, et meil jääb igast kraami üle ning kuna tema kirikus on palju värskelt Küprosele saabunuid, natuke vaesematest riikidest peresid, saavad kõik-kõik ülejäänud asjad siis omale uued omanikud Anne’i tutvusringkonnast. Mega tore, nii tore et ma lausa vaatasin igaksjuhuks juba kinnised kastid ka üle ning sain neisse kõvasti ruumi juurde 😉 Üks hästi tore paar käis kohe mõne tunniga rattal järgi. Radikal on uus omanik, riided ja jalanõud leiavad omale kindlasti toredad kandjad ning ma isegi pakuks neile madratseid, aga ma lihtsat enam ei viitsi nende katteid läbi pesta. Samas mõni päev on aega- vaatame mis saab 🙂

Anne pakkus oma abi pakkimisel ja voodite lammutamisel, kuid olin juba kahjuks/õnneks nendega ühele poole jõudnud. Neljapäeva õhtul käisime tema kiriku sõbrannadega kohvikus söömas ja jutustamas. Need naised väärivad veel omaette peatükki. Ma kuulasin lummatult, kui ägedad, abivalmid ning avara silmaringiga nad on. Mul oli kohe endal ka lahe hetk, kui ma sain ühele naisele raamatut soovitada! Ta on käinud heategevust tegemas Lõuna-Aafrikas, Indias, Keenias. Ei pea vist pikalt mõtlema, et see raamat oli eelmisel kuul loetud ‘A girl with a louding voice’. Too naine on Wales’st pärit õpetaja. Tema lapsed on nüüd suured ning elavad ülal nimetatud riikides. Käivad vanemate jälgedes!

Peaaegu unustasin! Et mis siis meie autost sai?! Kuna siin oli nii tihe pakkumine, et kes auto siis ära osta tahab, jäi mul see jutt kõige viimaseks. Haha- peale emme ei pakkunudki keegi midagi 😭. Auto sai omale too mees, kes kohe esimesena meile mega madala hinna pakkus, ehk et esimeses voorus väljalangenud 35k-cash-käesoleval-nädalal võistleja! Palju õnne ning maru mugavat ja turvalist teed imelise autoga!!! Lõplik hind jääb saladuseks 🤭 Ja siis me Illiga ikka kiitsime teineteist et tubli töö- üks pani kuulutuse üles ja teine siis viis neid kandidaate sõidule. Tiimivärk noh!