Appi kui lahe tänane oli! Me käisime Prantsusmaal. Surfamas. Perega. See oli hästi mõnus päev. Kuna San Sebastián, kus me praegu puhkame on Prantsusmaa piirist ainult pooletunnise autosõidu kaugusel, ei olnud pikalt mõtlemist ega midagi. Eile kui me õhtupoolikul korra hästi piiri lähedal Hondarribia rannal jalutamas ja hiljem söömas käisime, nägime teisel pool õhtust mega surfiilma nautivaid kutte. Ilmselt mutte ka 😀 , aga kes see kaugelt ikka aru saab. Igatahes me plaanisimegi eile juba selle külastuse ette võtta, aga vihma ja liiga hilise kellaaja tõttu veetsime aega hoopis rannal ja sadamas, sõime kõhud täis ning siis lasime lastel energiat kulutada jalgratta trikiplatsil, kus ühtegi ratturit polnud. Kutid jooksid üles-alla, peitsid ja kisendasid rõõmust. Teadsime, et laupäeval me Prantsusmaale sõidame, saagu mis saab.
Mingit piirikontrolli polnud, sõitsime lihtsalt läbi nagu Portugali-Hispaania piirilgi. Ainus mis riigi vahetumisest märku annab, on sildid- liiklusmärgid, millel näiteks baski keele asemel esimesena prantsuse keel ja siis baski ja lõpuks hispaaniakeelne selgitus. Ok, tegin apteegisildist foto, kuna see on selline sõna mis kuidagi lihtsalt jääb silma.
Rannas oli äge! Illi õpetas Mikku ning koos läksid nad peale ka. Illi juba enne käinud ja teadis mis teeb eks. Mikk toimetas nagu jaksas, esialgu oligi suurim väljakutse laual püsida ka kõhuli, sest lained olid vinged! Mikul läks esimese korra kohta hästi, natuke oli kurb et ei saanudki püsti, kuid siinne laine oli tugevam ka kui Küprosel, kus sai supi lauaga proovitud laineid püüda. Mis muud kui tuleb tagasi tulla.
Nalja ka- mölluhoos ja pildistamislainel olles unustasin meie asju jälgida 😀 tõusuvesi laamendas ikka korralikult, jalatsid olid roikate vahel kuskil segamini, rätikud tilkusid liiva ja vee sodist, keegi hea inimene tuli appi veel kuivaks(surfilaua peal olnud) asju kaugele vedama. Ja niimoodi jõudis vesi meieni kolm korda 😀 kirusin ennast ja tõusu ja vett ja lõpuks kui kodu poole hakkasime sättima, tõdesin et oli sigalahe päev!
Enne muidugi käisime veel söömas, pransusepäraselt ikka mereande, vein sinna juurde ja bonjour ja merci. Oli ikka tunda et olemegi Prantsusmaal. Kohe päris-päris! Esimene kord! Aga mitte viimane.
Fotode järjekord läks segamini, aga see on tingitud emotsioonist. Äge oli!!!
Karini blogi 