Pesu

Ma näen tuulise ilmaga nööril kuivavaid vastpestud linu. Nad on valged, tuules kerged ning looklevad. Samal ajal kui ma riputan järgmisi kuivama, vilksab linade vahelt kauguses paistev meri. Meri, mida ma armastan. Kogu oma hingest armastan. Linade vahelt vilksavad mäed, mille kohaloluga olen ma harjunud. Linade vahelt vilksab päike, keda olen tundma õppinud viimaste aastatega. Suvel päikese kätte astudes ei üllatu ma enam tema kuumuse üle. Ma olen justkui leidnud selle sooja koha, kus ma tahan olla.

Ma tean, et pesu peaks juba kuiv olema. Kuid ma olen nende tuppa toomist teadlikult edasi lükanud.

Ma avan ukse, kuid ma ei näe enam helkivat merd ja ma ei kuule tuules rapsivaid linu. Ma ei tunne seda lõhna ära. Justkui kõik oleks uus ja võõras. Ma võtan kuiva pesu ning panen korraks silmad kinni, sest võib-olla on see lihtsalt uni ning võib-olla suudan ma end korraks uuesti sellele katusele kujutleda. Võib-olla tunnen ma mägede-ja teetolmu taas oma paljaste jalgade all ning kõrvalaias lärmakat kajakat.

Kuid kajakat ei ole. Naaberhoovis on kuuldavad vaiksed, tasased hääled, natuke laste juttu ja palju võõraid tundmatuid helisid.

Ma ärkan oma unelemisest terava heli peale. Pesumasin on samuti lõpetanud.

Ma sulgen kuivati ukse. Sest nüüd kuivatan ma pesu siin. Kuivatiga. Mitte tuule ja päikese käes.

Helid on ka võõrad.

Las kuivab

8 thoughts on “Pesu

  1. Oiijahh,see katus! Päikesetõusu käisin seal vaatamas,päikese loojangut,kuud käisin seal vaatamas ja ka pesu kuivama panemas 🙂 Jalkaplatside prožektoreid käisin ka vaatamas seal. Oli üks tore katus! Igatsen…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s